17.11.08

Viisimäärused

Aegamisi läksin poodi. Vaatasin altkulmu lähenevat inimest. Ta lähenes kiiresti minu poole ning ma sain aru, et temaga ei ole kõik korras. Hädavaevu ma suutsin temast eemale hoiduda. Järgemööda vahemaa minu ja tema suhtes aina lähenes. Kuid kobamisi sain aru, et ta on mu tuttav ning vajab abi, sest ta oli kukkunud ja oma jala välja väänanud. Ma hoidsin teda ligistikku endaga ja läksime käsikäes traumapunkti.
Traumapunkti jõudes märkamatult avastasin, et kell oli saanud üheksa ja ma polnud veel poodi jõudnudki. Mõtlesin omaette, et lähen ja küsin haigla administraatori käest telefoni ning helistan emale, nii ma siis tegingi. Suusõnal kandsin emale ette juhtunust. Ema oli umbusklik ning vilksamisi jäi avasui , kuid samal ajal tuli just mu tuttav arsti kabinetist välja ning ütles, et midagi tõsist ei ole. Me hakkasime tasapisi liikuma kodu poole, kuid eemalt oli näha pimeduses mingit musta kogu, liikusime lähemale ja avastasime, et seal seisiski mu ema ja ta viis mu tuttava koju.

Kommentaare ei ole: