Ruttasin trennist ruttu koju, et jõuda süüa ja õppida. Kell on 19.30 ja mul on kõik õpitud, oh sa imet! Ei tea, mida ette võtta. Otsustan minna msn-i, et vaadata, kas keegi on sees. Kedagi, kellega rääkida, pole. Mõtlen siis, mida edasi teha. Lähen alla ja hakkan telekat vaatama, kuid sellest ei tule ka midagi välja. Sammun siis oma tuppa tagasi ning avastan, et klassiõde on minuga rääkima hakanud. Lähen siis vaatama, mida ta tahab, kas jälle õppimist. Kuid hoopis küsib ta, et kas ma viitsiks temaga täna kokku saada. Olen väga üllatunud, miks ta järsku minuga kokku tahab saada, me ei suhtle ju üldse, tal on oma sõbrad ja minul omad, kuigi olen alati tahtnud tema sõber olla, sest ikkagi temal on palju rohkem sõpru kui minul ja nii tore oleks, kui mina ka tema sõprade hulka kuuluksin. Ma siis vastan, et miks ka mitte. Me lepime aja ja koha kohe kokku ning ma ruttan kohe ema juurde küsima, et kas ma ikka tohin. Ema lubab ning ma hakkan ruttu riidesse panema.
Parki jõudes, kus me pidime kokku saama, tema oli juba seal. Ta ruttab minu juurde ja kallistab mind kõvasti ning ma mõtlen, et kas midagi on lahti? Seejärel ta hakkab minuga rääkima pikalt ja laialt, miks ta minuga kokku tahtis saada. Selgus, et keegi ei tahtnud temaga välja tulla ning ta tahtis väga kellegagi rääkida ja oma muresid kurta.
Kui lõpuks lõpetasime oma jutud, siis küsis ta, et kas ma tahaksin millalgi tema sõpradega kohtuda. Kuna mina olin sellest juba ammu unistanud, siis vastasin, et loomulikult. Pärast seda läksime rahulikult kumbki oma koju.
Kogu järgmine nädal veetsin aega tema sõpradega, kõik oli nii tore ja lõbus, kuid siis lõpuks avastasin, et ma pole kordagi suhelnud oma sõpradega ja nendega koos midagi lõbusat teinud nagu me seda alati igal nädalavahetusel teeme.
Siis mulle järsku tuli pähe, et ega see, et kui sul on palju sõpru ja sa oled nendega koguaeg koos, ei ole parem, kui olla natuke harvemini väheste inimestega koos.



(See jutt ei ole tõestisündinud)